Eesti inimene on hakanud teadvustama linna elukeskkonnana ning ei lepi enam iganenud lahendustega. Tänaval, kus lapsel on hea olla, on kõigil hea olla.
Aastal 2009 tundus kahele Bristoli emale, et nad näevad oma lapsi liiga palju: lapsed olid alati kodus, enamasti arvuti või teleri ees, nagu polekski neil peale kooli kuhugi minna. Amy Rose ja Alice Ferguson otsustasid oma lastele ise õueruumi luua.
Selleks taotlesid nad oma kodutänava liiklusele sulgemist - pärast kooli, kaheks tunniks. Mitte peo ega muu erakordse sündmuse jaoks, vaid et lapsed saaks tänaval spontaanselt mängida. Nad ei valmistanud ka mingeid mänge ette, vaid lihtsalt tekitasid ruumi.
Eksperiment oli väga edukas: ilma igasuguste lisavahenditeta leidsid lapsed endale palju tegevusi. Jooksid, sõitsid rattaga, leidsid uusi sõpru. Ja said teada, kes nende tänaval üldse elavad ning et seal oli hoopis rohkem lapsi, kui keegi oli arvanud.
Ilmumiskoht
Eesti tänav täna
Eestis käsitletakse tänavaid veel pelgalt koridoridena, mida hinnatakse läbilaskvuse põhjal. Mitte laste, ratturite või koerajalutajate läbilaskvuse, vaid autode arvu põhjal. Superhea ristmik võimaldab sujuvat autoliiklust, tuhanded masinad saavad linnakeskustest läbi sõita jalga gaasilt tõstmata ning „segava jalakäija-faktoriga“ minimaalselt ristudes.
„Autode ülemvõim on muutnud laste mängu vanematele tööks, kes peavad oma laste aega sisustama, neid mänguväljakutele ja mängukohtumistele sõidutama ning seal valvama,“ tõdeb The Atlantic eelviidatud artiklis. Me elame suhteliselt kõige turvalisemal ajal üldse, kuid samas sisendatakse lastele rohkem hirme kui kunagi varem.
See kõik peegeldub eriti teravalt laste mänguväljakutel, mis on ohutustamise käigus polsterdatud nii igavateks, et lapsed neil aega veeta ei taha.
Igasugune väiksemgi risk võrdsustatakse automaatselt ohuga. See kõik peegeldub eriti teravalt laste mänguväljakutel, mis on ohutustamise käigus polsterdatud nii igavateks, et lapsed neil aega veeta ei taha. Linnast linna ja riigist riiki korduvad mänguvahendid ammendavad end kiiresti ja kui laps asub oma fantaasiat rakendama ja mänguvahendi piire katsetama (liumäest selg ees üles ronima vms), saab ta kohe kas pahandada või on tootja juba mänguvahendil igasuguse teisitikasutuse tõkestanud.
Juba suuremad lapsed ja noored on aga suunatud kõik kesklinnadest ja linnaosadest väljapoole, sest ei taheta neid avalikus ruumis näha. Nad on lärmakad, kohmakad, ei lapsed ega täiskasvanud, vahepealsed ja keskmisele kodanikule ebamugavad. Neile tehakse rulaparke, kuigi kaugeltki kõik noored ei taha ega oska neid kasutada. Jäävad üle kaubanduskeskused, kus neil ju ka tegelikult asu ei ole ning kohad, kus tavaliselt ei käida või ei julgeta käia. Tsükkel „noorest kasvab huligaan“ võibki siit alguse saada.
Loomulik sotsiaalne kontroll
Selleks, et laps oskaks suurena ruumis ringi liikuda, linnas orienteeruda, mõistlikke riske võtta, liiklusohte hinnata, võõrastega suhelda, peab ta saama seda kõike harjutada. Siis kasvab ta oma keskkonda loomulikul moel „sisse“, see on tema jaoks kodune ning ta on seal enesekindel.
Tänaval mängiv laps on ka möödujale märk usaldatavast keskkonnast - kui juba emad lasevad siia lapsi mängima, on siin ohutu.
Parim koht harjutamiseks on kodutänav - seda eeldusel, et tänav on kavandatud jalakäija kui põhiliikleja seisukohast ja vajadustest-soovidest lähtuvalt. Tänaval mängiv laps on ka möödujale märk usaldatavast keskkonnast - kui juba emad lasevad siia lapsi mängima, on siin ohutu.
Parim turvagarantii on elus tänav, kus loomulikul moel on kellegi „silm peal“. Kui tänaval keegi kogu aeg liigub, tegutseb, möödub, võtab istet, ajab juttu, siis loob see ilma turvakaamerateta loomuliku turvatunde ja kuriteohirmu ei saa tekkidagi.
Ameerika Ühendriikides 2000ndatel alguse saanud „stranger danger“ kontseptsioon tähendab, et iga võõras on potentsiaalne oht ning lapsed peaksid igasuguseid kontakte võõrastega vältima. Kuigi on teada, et lapsi puudutavad võikad juhtumid (ennekõike röövid ja ahistamised) on suurel osal juhtudel seotud kellegi sugulase või peretuttavaga, on võõrahirm sageli kasvatatud sellise piirini, kus hädaolukorras ei julge laps võõralt ka abi paluda ning appitulija eest joostakse ära, muuhulgas ka politseiniku.
Päris ja kujutletud ohu eristama õppimine algabki just avalikus ruumis, mis on koduga ruumiliselt tihedalt või kaugemalt seotud - tänaval. Tänav on elu kese: kui inimene ei kasuta tagahoovide otseteid, liiguvad kõik siit varem või hiljem läbi. Kodutänav on kõikide jaoks vältimatu väliruum, nii autosõitjale, ratturile kui jalakäijale.
Kui lastel on võimalus tänaval mängida ja omapäi vabalt ringi liikuda, saavad nad tundma nii oma tänava ja ka naabruskondade tänavate täiskasvanuid ja need omakorda neid. Minu vanaema hüüatus „see on ju see meie tänava punaste põskedega poiss!“, kui ta esimest korda Jüri Ratast telekas nägi, on ühtlasi sotsiaalne kapital, mis n-ö toodab tagasi omas kodutänavas, kui koer on kaduma läinud ja tuleb möödujatelt abi küsida või siis hoopis aastate pärast töövestlusel või kui rattarehv just keset tänavat tühjaks vajub.
Avalikus ruumis toimetades õpib laps teistega suhtlema, eristama omi ja kohtlema võõraid, arvestama autodega ja jalakäijatega, linnas orienteeruma.
Erinevas vanuses, taustaga, tõekspidamistega inimestega saabki laps kohtuda kodutänaval, turvalises avalikus kohas. Majade hoovid on kas pool- või täisprivaatsed alad, kus enamasti kas kokkuleppelised või joonealused reeglid paika pandud. Tänav on aga kõigi ruum, kus kehtivad reeglid, aga kõigile võrdselt - ei loe, kas sa elad sel tänaval või järgmisel või hoopis teises linna otsas.
Avalikus ruumis toimetades õpib laps teistega suhtlema, eristama omi ja kohtlema võõraid, arvestama autodega ja jalakäijatega, linnas orienteeruma. Just võimalus turvalises avalikus ruumis kohata erinevas vanuses, välimuse, keele ja kultuuriga (pool)võõraid inimesi võimaldab lapsel maast madalast harjutada ohtude ja hirmude eristamist ning vastavat käitumist.
Aeg, kus majadevahelist ruumi nähti vaid transpordikoridorina, mille ülesanne võimalikult palju autotransporti läbi lasta, on jäägitult otsas - ka Eesti inimene on hakanud teadvustama linna elukeskkonnana ning ei lepi enam iganenud lahendustega.
Kui laps on kogu aeg kasvanud vaid omas hoovis või mänguväljakutel või lasteaias-koolis täiskasvanu valvsa pilgu all, kes tema eest kõik sotsiaalsed episoodid ära lahendab, ei oska ta hiljem ei päris elus ega virtuaalmaailmas (kus kurja maskeerimine heaks on veel eriti lihtne) inimeste kavatsuste osas õigeid otsuseid langetada. See ongi nagunii väga keeruline ning sisaldab sadu muid nüansse, aga eelnevad loomulikud kogemused võõraste inimestega suhtlemisel tulevad kasuks adekvaatsemate hinnangute andmisel.
Tänav Eestis: tänavagiidi arusaam
Aeg, kus majadevahelist ruumi nähti vaid transpordikoridorina, mille ülesanne võimalikult palju autotransporti läbi lasta, on jäägitult otsas - ka Eesti inimene on hakanud teadvustama linna elukeskkonnana ning ei lepi enam iganenud lahendustega. Järgmisel aastal valmiv Eesti Tänavaruumi Giid, millest saab üks olulisemaid tööriistu turvaliste ja kvaliteetsete tänavate loomisel, näeb tänavat liikumisruumina, kus hierarhia tipus on jalakäija, siis rattur, ühistransport, eraauto, raskemad sõidukid.
Jalakäijale head ruumi kavandades tuleb lähtuda 8/80 printsiibist - kavandada ruum, mis on mugav kasutada nii 8 kui 80-aastastele, kõik vahepealsed saavad neis piirides nagunii hästi hakkama.
Tänava sulgemine tavaliste normaalsete tegevuste tegemiseks, nagu mäng lastele või suhtlemine naabritega täiskasvanule, ei ole normaalne. See on hoopis väga ekstreemne. Äärmusena tuleb näha mitte neid, kes tahavad igapäevaselt linnatänaval kohvi juua või keksu mängida, vaid kes tänavaid üksnes liikumiskoridoridena näevad.
Tuleb (jälle) normaliseerida tänav kui elu- ja kodukoha laiendus; õueruum, mis ennekõike mõeldud kohtumisteks, viibimiseks, mängudeks ja alles seejärel läbiliikumiseks. Kui tänava füüsilised parameetrid kavandada mängimisruumi silmas pidades, on seal muidugi võimalik liikuda ka autol, kuid eesõigus on kõiges väikesel inimesel. Kokkuvõttes kasvatab see meile „tänavalapsed“, kes oskavad suurena heast väliruumist lugu pidada ja seda ükskõik, millisele ametikohale jõudes ka nõuda.